Co tam?

Esimene töönädal selja taga! Pole tükk aega juba nii asjalik olnud, selline tunne on, nagu keegi oleks teerulliga üle sõitnud:D Hommikul ja lõunal kohtusin ülikooli hoonetes ägedate inimestega ja kogusin nende numbreid, pärastlõunal olid kokkusaamised ja õhtul helistasin neile numbritele, mis hommikul kogusin. Selline päevaschedule. Muideks, kokkusaamisi teen ühes ilusas kohvikus “sowa” – see on minu meelest täiega werneri sarnane, hästi chill ja palju häid kooke. Hea on, et ma hommikuti jooksmas käin, muidu oleks eriti süümepiinarikas neid kooke süüa.. ja üldse käime me tihti väljas söömas, aga head söögid on! Kui Toruni omadel (loe Karel, Priit, Kaarel, Ada) külas käisime, siis käisime ka ühte head poola rahvustoitu söömas, sellised pirukad igasuguste täidistega – parim oli liha ja ploomi oma. Ja Torunis käisime veel mingis pubis ka – muidu oli äge, aga minu jaoks veits liiga underground ja suitsuhaisune.

Bydgoszczis polegi veel eriti aega ringi olnud vaadata ja nüüd on üldse siin väga külmaks läinud – ma ootan küll juba vaikselt kevadet hoopis. Eelmisel reedel käisime peol – Sodas. See oli mulle täitsa meelepärane – ilus klubi, ja üleval korrusel baar ka, kus nsma istuda. Võrreldes Eesti klubidega oli ta siiski päris väike. Aga tegelikult tudengid pidid üldse ühes teises klubis(? ma pole kindel kui klubi see on) – Metros käima, ehk siis tuleb see ka varsti üle vaadata. Aga mitte see nv, praegu tahaks lihtsalt puhata :) Muideks mul on voodi mingi hea koha peal vist, ma näen igal ööl unenägusid, nii äge!

Kusjuures, mul pole isegi aega olnud oma seriaale vaadata! Eile tõmbasin igatahes kohvikus wifiga need vähemalt endale arvutisse, äkki jõuan ära ka vaadata. Aga ma olen hoopis õhtuti lugenud siin veits. Just lõpetasin ühe hea raamatu – Ultramarathon Man: Confessions of an All-Night Runner. Dean Karnazes kirjutab seal, kuidas temast jooksja sai ja et kuidas ta tahab alati suuremaid väljakutseid. Ehk siis ta alustas 100 miili jooksuga, kus ta lõpus juba täitsa roomas ja pimedaks jäi isegi korraks; siis tuli mingi eriti ekstreemne kõrbejooks, kus tal tossud lihtsalt sulasid ära kuuma asfalti vastu ja  enne mida inimesed treenivad nt saunas tehes 1000 kätekõverdust; siis ta käis antarktikas tavaliste botastega maratoni jooksmas ja viimane lugu raamatus oli see, kui ta jooksis järjest 199 miili – selle ajal nt jäi ta joostes magama korraks. Hull mees, milline tahtejõud peab ikka olema – nii palju on mõtlemises kinni! Soovitan täiega seda raamatutJ Aa ja nüüd netist lugesin, et ta oli sellise asja ka teind, et 50 päeva järjest jooksis iga päev maratoni!

Katre tahtis turistipostitust, aga selleks ma pole veel võimeline – ma kirjutan lihtsalt mõned tähelepanekud Poolast:

·      Siin on hästi palju ühesuunalisi tänavaid, vahepeal veits tüütu, sest peab hullu ringinga sõitma. A samas, mind eriti ei puuduta, sest olen ju jalamees:) Õnneks me elame peatänaval ja kõik on lähedal.

·      Ringe on ka hästi palju. Ja ringi peal olijad peavad teistele teed andma.

·      Ülekäigurada ei tähenda pmst midagi. Ainult õppesõidu autod peatuvad alati kindlalt.. samas need peatuvad lambist ka tänaval, kui nad isegi ei peaks mind üle tee laskma. Me siin muidu parandame vaikselt liikluskultuuri ja laseme küll kõik jalakäijad üle tee.

·      Hästi palju suitsetatakse. Kui hommikul jooksen, siis motiveerib suitsetajatest mööda jooksmine, et saaks taas puhast õhku hingata:D Ja pubides ka suitsetatakse hästi palju sees...

·      Pühapäeva õhtul kl 6 pannakse enamus toidupoode kinni.. ühe lõpuks leidsime – Biedronka (lepatriinu), aga seal ei saa kaardiga maksta :D

·      Eile õhtul käisime toidupoes ja mingi hetk vaatasime, et kõik müüjad proovivad meile hoogsalt midagi selgeks teha. Nimelt oli kl 9 saanud ning meid visati poest välja :D Naljakas, et kella pealt niimoodi.. enam lihtsalt ei teenindatud. Nii jäigidki meil piim ja tomatid ja muud asjad ostmata..

·      Wifi on igal pool sama saadaval kui Eestis;)

·      Üldmuljena tundub mulle, et inimesed on Eestis palju ilusamad. Mitte, et poolas neid üldse poleks, aga tundub, et vähem, eriti kutte. Niiet võime õnnelikud olle, jeeeiii :D

·      Inimesed on hästi abivalmid. Nt kui meil oli vaja dekaani leida, siis kõik hakkasid hullult ringi sebima ja üritasid meid aidata, mis siis et nad inglise keelest midagi aru ei saanud.. ja tihtipeale tekitas see aitamine hoopis rohkem segadust.. aga armas ikka ju :)

Paar kuud tagasi ma poleks osanud arvatagi, et olen kuskil lambikas Poola linnas, millest ma varem midagi kuulnudki polnud. Ja nüüd ma elan siin! Kas ma kartsin? Muidugi kartsin..kuidas ma hakkama saan, kas mu finantsseis lubab seda, kuidas koolis vajalikud ained tehtud saan ja kas ma suudan kedagi  siit endaga Ameerikasse kaasa võtta. Ma olen pigem selline inimene, kellele meeldib kõik, mis on turvaline ja tuttav. Palju lihtsam oleks ju olnud elada Eestis, kus mul on kõik lähedased ja sõbrad ja teha seda, mida ma alati teinud olen. Kuid tuleb tõdeda, et vaatamata kõigile hirmudele olen ma väga õnnelik ja uhke enda üle, et siia tulin. See on minu jaoks jälle üks eneseületus.. teate küll, nagu Karnazeses jooksis maratone :D Ühesõnaga, elu on seiklus! 

Davaiks, olge ägedad,

Näeme varsti!

Kairi